reede, juuli 03, 2026

100 aastat rebasejahi esmamainimisest raadiospordi ajaloos

21. juulil 1926 ilmus ajakirjas The Wireless World and Radio Review artikkel pealkirjaga “Tracking a Concealed Transmitter” – eesti keeles “Peidetud saatja jälitamine”. Seda Sheffieldi raadioühingu välipäeva kirjeldust peetakse üheks varaseimaks, tihti ka esimeseks teadaolevaks ajakirjanduslikuks kirjelduseks sellest, mida hiljem hakati nimetama rebasejahiks, raadioorienteerumiseks või rahvusvaheliselt ARDF-iks – Amateur Radio Direction Finding. Avaldan alljärgnevalt originaalartikli algupärasel kujul eestikeelsena. Originaali saab lugeda siit lingilt: Wireless World 1926-07 PDF.
Wireless World päiseriba, 21. juuli 1926, lk 83
Raamantenniga vastuvõtja illustratsioon originaalartiklist
Peidetud saatja
jälitamine
Sheffieldi
ühingu
põnev
välipäev.

Suunamääramise katsed vabas õhus osutuvad tavaliselt köitvaks, eriti siis, kui neid saab korraldada suurel, vahelduva maastikuga maa-alal. Ja kui osalejad võtavad pealegi endale küti ja kütitava rolli, muudab tagaajamise põnevus suvise pärastlõuna liigagi lühikeseks.

Sedasorti välipäeva pidas hiljutisel pühapäeval Sheffield and District Wireless Society; katsete paigaks olid Derbyshire’i Peak Districti künkad ja orud.

Salajane saatja pandi tööle teadmata punktis, kuid kindlaks määratud raadiuse sees, ning ühingu liikmed jagati kolmeks rühmaks, igaühel raamantenniga vastuvõtja. Nii võistlesid kolm rühma omavahel, püüdes esimesena peidetud jaama üles leida.

Saatja eest vastutas Mr. H. Lloyd koos kahe teise liikmega, kes olid vandunud saladuses hoidma positsiooni, mille nad pidid sisse võtma. Kogu katse vältel kasutati C.W.-edastust; anooditoide saadi Evershedi generaatorist, mida käitati ühe Mr. Lloydi auto ratta pealt. Saatjameeskond lahkus Sheffieldist vargsi mõni aeg enne „jahi” algust.

Pitseeritud juhised.

Kolm vastuvõtujaama, tegutsedes üksteisest sõltumatult, olid igaüks varustatud 2 jala ruudukujulise raamantenniga, kahe lambiga vastuvõtjaga (0‑v‑1), kompassi ja kaardiga. Enne Sheffieldist lahkumist anti igale vastuvõtujaamale pitseeritud juhised liikuda teatavatesse punktidesse, mis olid kaardile märgitud järgmiselt: (R1) Mr. Crowtheri rühm, (R2) Mr. Jakemani rühm ja (R3) Mr. Raynori rühm.

Salajane jaam Brown Edge Farmi laudas
SALAJANE JAAM. Mr. H. Lloydi kaasaskantav saatja, peidetud Brown Edge Farmi lauta Bassetti lähedal. Otsingul osales kolm rühma, kuid edukas oli ainult üks.

Ainus rühm, kellel õnnestus saatja üles jälitada, oli R3, ning selle rühma liikumised ja võetud peilingud pakuvad märkimisväärset huvi.

Kaasas olev kaart, mis on reprodutseeritud Ordnance Survey kaardilt, võimaldab eduka rühma liikumist jälgida.

Peidetud saatja alustas tööd kell 11 hommikul ja jätkas 40-minutiliste tööperioodidena kuni kella 3.10-ni pärastlõunal; kell 11.40 tehti poole tunni pikkune vaheaeg, et otsijad saaksid võtta sisse teise positsiooni. Veel üks liikumine toimus ajavahemikus 12.50 kuni 2.30, mil saatja juures olijad lõunatasid. On näha, et nende taktikaliste liikumiste tõttu jäi „jäljeküttidel” vähe aega lõunale mõelda ja veel vähem aega seda seedida.

Samal ajal jõudis rühm R3 juba hästi jäljele. Esimene peiling võeti Moscar Lodge’i juures, nagu kaardil näidatud. Omades nüüd ettekujutust õigest suunast, liikus R3 neli miili Shattonisse, kus järgmine peiling aitas kitsendada ala, kus saatja võis asuda. Oli ilmne, et saatja paiknes Ringinglow ümbruses, ning seepärast asus rühm teele kuue miili kaugusel oleva paiga poole. Kolmas ja neljas peiling, võetud vastavalt Ringinglow’s ja Bassettis, näitavad, kuidas „jänes” lõpuks tabati. Saatejaam asus laudas, nagu on näidatud punktis T, umbes 100 jardi kaugusel 1., 3. ja 4. peilingu tegelikust lõikepunktist.

Wireless World päiseriba, 21. juuli 1926, lk 84
Peidetud saatja
jälitamine. —
Otsingurühm võtab C.W. signaalilt peilingut
JÄLJEL. Otsingurühm võtab peilinguid peidetud jaamast tulevatelt C.W.-signaalidelt. Katsed pakkusid ilmselgelt huvi ka veiste mõistusele.

Kui leid tehti, polnud keegi rohkem üllatunud kui Mr. Raynor ja tema otsingurühm. Oma eduka otsingu läbiviimiseks oli rühmal R3 kulunud 4 tundi ja 10 minutit.

Kell 4 pärastlõunal suundusid kõik rühmad „Woodville’i”, Hope’is asuvasse Mr. R. Jakemani elukohta, kus murul pakuti teed.

See köitev ja edukas välipäev jäi ühingu viimaseks kokkusaamiseks kuni talvise hooaja avamiseni.

Välipäeva eesmärgil on raske leida midagi, mis suudaks D.F.-jahiga võistelda nii põnevuse poolest, mida see tekitab, kui ka praktilise kogemuse poolest, mille saavad kõik osavõtjad. Kuigi seda pole võimalik korraldada suure linna sees ega selle vahetus läheduses, saab D.F.-katseid alati läbi viia mõne miili kaugusel maal. Sheffieldi ühingu antud eeskuju võiksid hästi järgida teised ühingud, kes soovivad pidada välipäeva, mis osutub tõeliseks „tõmbenumbriks”.

Operatsioonide piirkonna kaart
TEGEVUSVÄLI. Punktiirjooned näitavad eduka rühma R3 võetud peilinguid, alates Moscar Lodge’ist, neli miili loode suunas.

Vaevalt saab kahelda, et enamiku klubide puhul on suunamääramine suletud raamat — tõenäoliselt seetõttu, et talvekuud on üldiselt pühendatud teoreetilistele aruteludele ja võimalusi suunakatseteks on suhteliselt vähe. Suvel aga avab D.F.-le pühendatud välipäev sada üks uurimissuunda ning loob uusi aruteluteemasid talveks. Saadakse teavet varjestusmõjude kohta, mida avaldavad künkad, puud, hooned ja teatud juhtudel geoloogilised moodustised.

Praktiline kogemus D.F.-iga aitab ka polaarkaartide koostamisel ning osutub kasulikuks aluseks katsetele, millega määratakse tundmatute saatjate asukohti.

Allikas: The Wireless World and Radio Review, 21. juuli 1926, „Tracking a Concealed Transmitter”, lk 83–84.

Kommentaare ei ole: