neljapäev, august 27, 2015

2014 MM Kasahhis

Rikas riik – vaene riik

October 29, 2014 at 11:53am
Jaanika Kuusik

Ilmselt enamus eestlasi ei tea Kasahstanist suurt midagi. Paljudele meenub see riik tänu Borati filmile, mis jätab veidi vildaka mulje. Kunagi Nõukogude Liitu kuulunud riigist mäletasin minagi vaid ähmaselt lugenud raamatust Külla akõnnile, mille pioneeriks astumisel saanud olin. Küll aga on ilmunud Minu sarjas Kasahstani endises pealinnas Almatõs (Alma-Atas) kolm aastat elanud eesti pere kogemustest asjalik raamat, mida enne sinna reisile minemist sirvida tasub.

Kasahstani, täpsemalt selle riigi väikeseks šveitsiks kutsutava Burabay piirkonda viis meid – kolme eestlast „rebasejahi“ e raadio-orienteerumise maailmameistrivõistlused. Viimaseid korraldatakse üle aasta vaheldumisi Euroopa meistrivõistlustega. Eestlastest on jäänud antud alaga tegelema hetkel vaid kolm meest, kes tiitlivõistlustest ja leedukate kord aastas korraldatavast treeningvõistlustest osa võtavad.  Piiravaks põhjuseks võimalused, kuna võistlustel käiakse oma raha eest ja aeg, sest raadio-orienteerumisega tegeletakse hobikorras töö ning muude alade kõrvalt.

Raadio-orienteerumine on suhteliselt tundmatu spordiala, ühendades spordi ja raadiotehnilised võimalused ning kuuludes ERAÜ (Eesti Raadioamatööride Ühing) alla. Arvestust peetakse eraldi neljal alal: klassikalises peilimisjooksus kahel erineval sagedusel, mille puhul on metsa peidetud viis raadiosaatjat e „rebast“, mis saadavad teatud intervalliga morsesignaali ja mille sportlane vastuvõtjaga kinni püüab; sprindidistantsil on võislejatel vaja leida kuni 10 raadiosaatjat, mis töötavad kiirema intervalliga; foxooring on tavalisele orienteerumisele sarnasem spordiala, mille puhul on metsas võimsamate saatjate asemel punktides väiksema kuuldeulatusega mikromajakad,  mis on kuulda vaid kaardile märgitud aladel.

Foxooringus on metsas on 10 punkti, millest erineva vanuseklassi võistlejad võtavad vastava arvu punkte vabalt valitud järjekorras. Kahe esimese klassikalise „rebasejahi“ distantsil peetakse ka võistkondlikku arvestust, mille puhul ühe vanusegrupi kaks parimat tulemust liidetakse kokku. Eestlastel on õnnestunud Bulgaaria 2009nda aasta EM-il võita kaks pronksi Venemaa ja Ukraina järel, kes on antud alal tugevaimad maailmas. Varasematelt suurvõistlustelt on individuaalseid medaleid koju toonud Andres Talver.

Seekordsel MM-il oli esindatud 24 riiki 249 võistlejaga. Kui eestlaste parimad kohad jäid esimese kolmandiku hulka siis rõõmu tunti leedukate üle, kellele oli seekordne MM läbi aegade üheks edukaimaks suurvõistluseks.

Burabay looduskaitseala asub Astanast 250 km kaugusel ja sinna viib kolmerealine betoonist maantee. Autosid sõidab aga sellel teel millegipärast vähe. Mõtlen väikese kurbusega meie liiklustihedale Tallinna-Tartu maanteele. Hiljem selgub ka laia tee pea-eesmärk: seda mööda sõidab president Nursultan Nazarbajev oma Borovoje järve ääres asuvasse residentsi. Tema naabruses asub ka Putini suveresidents, mille viimane olevat Nazarbajevilt kingiks saanud.

Külavaheteed ja tänavad on aga viletsas seisukorras ja nähes teetöid tegevaid mehi, mõistame miks see nii on. Lokkav lohakus ja nõuka-aegne mentaliteet, millesarnast Eestis kunagi nähtud ei ole, pole siin kuhugi kadunud. Kohalike elanike elumajad ja hotellid/ puhkeasutused on kõik eri-ilmelised ja ehitatud kättejuhtunud materjalist. Külapoekestes saab osta esmatarbekaupu leti tagant, leiba-saia on vaid ühte sorti, see-eest viinavalik on suur. Kõik see tekitab esialgu nostalgiat, hiljem teeb pisut kurvaks.

Burabay on ~7000 elanikuga küla Bolšoje Tšebatšje ja Borovoje järvede vahel, põhja poolt ümbritsetud Kokšetau mäeahelikuga.  Elu käib seal vaid puhkehooajal, juulist augusti lõpuni. Loendamatuid ja erinevaid majutusasutusi täis asula on siis puhkajatest tulvil, kes enamasti tulevad Venemaalt ja pealinnast Astanast. Burabays asuvad ka üle riigi tuntud sanatooriumid, kus viibimist saab lubada elanikkonna jõukam kiht.

Loodus on Burabays kaunis. Erinevalt bussiaknast nähtud mõõtmatule stepile järvederohke, mägine ja männimetsane. Igal mäel, mille tipp sarnaneb mõne elusolendiga, igal kaljul või suuremal kivil on siin oma legend. Viimased ongi, peale kohaliku koduloomuuseumi ja väikese loomaaia, paikkonna suurimateks vaatamisväärsusteks. 5000 tenge eest teeb kohalik taksojuht meile 2,5 tunnise ekskursiooni.

Kuigi piirkonda peetakse Kasahstani pärliks, siis seda muljet kipuvad varjutama kõikjal vaatamisväärsuste juures kividele soditud nimed, maas vedelevad konid ja klaasikillud ning puudele seotud suvalised lindikesed/paelakesed, mille abil loodetakse soovide täitumist.

Imestama paneb ka kohalik teenindus, mille eesmärk on „lollilt“ turistilt võimalikult suur summa koorida. Ühel õhtul, kui oleme leidnud baari kus istuda ja veini juua ning midagi väikest süüa, selgub et menüüs olevat vanad hinnad ja teenindaja paneb silmagi pilgutamata neile pool otsa. Samuti tulevat juurde maksta eraldi (plaadi) muusika ja 10 % teeninduse eest. Hiljem kuuleme, et hindu ongi kergitanud pealinnast ja Venemaalt tulnud rikkurid, kes ei tea mida oma rahaga peale hakata ja maksavad rohkem kui neilt küsitakse.

Kui eelnev välja arvata siis muidu on kohalikud inimesed hästi toredad, avatud, positiivsed. Kogen seda võttes omal käel ette sõidu lähimasse, 20 km kaugusel asuvasse Shuchinski linna. Otsustan minna kohaliku bussiga ja asutan end lähimasse peatusesse ootama. Mõne aja pärast peatub eemal asuva poekese juures väikebuss, mille juht hüüab midagi. „Kas te tahate linna sõita“, kuulen lõpuks. Mõtlen endamisi missugust linna tema silmas peab. Selgub, et sama, kuid ikka takistab mind läänellik rikutud mõttemall esialgu autosse istumast. Endast siiski võitu saanud ja vaadanud sõbralikuna paistavat autojuhti, otsustan riskida. Kolme lapse isa osutub jutukaks, kes räägib meelsasti kohalikust elust ja näitab linna.

Shuchinsk on endise tippsuusataja Vladimir Smirnovi kodulinn. Kasahstanile kuulsust toonud sportlasele lubas president  Nazarbajev ehitada maja, mis aga siiani pooleliolevana seisab. Autojuht näitab uhkusega veel linnas asuva järve kaldale rajatavat golfiväljakut. Linna servas kõrgub pooleliolev suusahüppemägi mis ei saagi kunagi valmis, sest ehituse käigus selgus, et kliima (tugevad tuuled) ega pinnas ei sobigi selliseks ehitiseks. Küll aga asub Shuchinskis toimiv mäesuusakeskus.

Kuna lendame Astanaasse Istanbuli kaudu ja tagasi tuleme sama teed, siis jätame reisi kolm viimast päeva pealinnaga tutvumiseks. Tagantjärele tundub seda paljugi olevat, mida kinnitab ühe kohaliku ütlus, et Almatõga tutvumiseks kulub kolm päeva aga Astanas piisab ühestki. Linn üllatab pompoossete kõrghoonetega. Suurusehullustus torkab silma kõikjal: kuni 30 korruselised kortermajad, hotellid, kaubanduskeskused ja muidugi võimsad autod.

Presidendipaleest avaneb linna poole uhke vaade: peatänav, mida palistavad valitsuse-, ministeeriumite-, ja ärihooned. Tänava keskel asub Baytereki monument, kus saab pileti lunastanu liftiga üles sõita ja samuti linnavaadet nautida. Boonuseks võib unistuste täitumist soovida Nazarbajevi käejäljendil oma kätt hoides. Inimesed ei jäta seda võimalust kasutamata, sest kahjuks kõik presidendi marjamaale ei mahu.

Kasahstan on rikas riik oma maavarade poolest. Mendelejevi tabeli elementidest on sealt leitud 99 ja 60 neist ka kaevandatakse. Raha tundub riigil väga palju olevat, mis kahjuks piirkonniti ja inimeste vahel ebaühlaselt jaotunud. Inimesed on aga pealtnäha rahulolevad, presidendile ollakse riigis valitseva üldise rahu eest tänulikud. Elab ju riigis sõbralikult koos enam kui 130 eri rahvust ja ükski neist ei domineeri. See seletab kasahhide mitte nii tugevat rahvuslikku tunnetust kui see eestlastel on. Ametlikeks keelteks on kasahhi ja vene. Kuigi vene keelega saab pea kõikjal hakkama, siis lõunapoolsetes piirkondades ei pruugi sellest piisata.

Linna on ehitatud loendamatuid meelelahutusasutusi. Suur ooperi- ja balletiteater, tsirkusehoone ning peale kontserdimaja veel hulgaliselt kontserdisaale. Üks neist asub näiteks Nazarbajevi ideel põhinevas ja briti arhitekti Sir Norman Fosteri kavandatud Rahu- ja Kooskõla palees, mis on püramiidikujuline klaasist 62 meetri kõrgune hoone. Peale kontserdisaali, mis mahutab 1300 inimest ja kus keskmiselt kord kuus üritus toimub, asub palees suur konverentsisaal ja muuseum, kus eksponeeritakse Kashastanis elavate rahvuste rahvariideid. Palees korraldab president kongresse ja tippkohtumisi välisriikide juhtidega. Imestama paneb kuidas küll selliseid hooneid üleval suudetakse pidada. Eriti veel siis, kui need pidevat kasutust ei leia ja sealseid ekstreemseid ilmaolusid silmas pidades, mil talvel võib külma olla kuni -40 ja suvel sama palju plussi.

Reisi lõpupoole ei imesta me enam millegi üle. Ei selle üle, et taksoks võib osutuda iga era-auto, mis su kõrval peatub, hinnas tuleb vaid enne kokku leppida. Ega ka selle üle, et hotellitubadel on tunnihinnad ja magada tuleb kivikõval voodil. Nalja saab siis, kui õlle joomiseks kõrt pakutakse ja ka siis, kui hommikusöögiks traditsiooniliselt rootsi laua asemel tuleb paberilipikul kirjapandust umbes 12- st toidust ja joogist valida 5-6. Kaksipidi mõtlemist tekitab ühe hotelli saunas asuv eraldi magamistuba laia voodiga.

Meie mõistes normaalset kohvi saab vaid pealinna nooblimates kohvikutes. Igal pool mujal on levinud lahustuva kohvi või tee joomine. Meeldivaks üllatuseks saab Astana viisakas liiklus, millest meil eeskuju tasuks võtta. Maailma noorimaks peetav pealinn elab praegu maailmanäituse Expo 2017 ettevalmistamise rütmis. Silma torkab lakkamatu ehitustegevus, kokku ei hoita millegi arvelt, kui siis ainult kvaliteedi. Kasu lõikavad sellest paljud välisettevõttedki. Praegu ainsana kasutatava ühistrantspordi – bussi kõrvale tuleb ka linnarong.

Kasahstan jääb meelde oma vastuolulisuses. Koos eksisteerivad ääretu rikkus ja vaesus, puutumatu ja rikutud loodus, traditsiooniline maaelu ja linnastumine. Riigi suurimaks rikkuseks on aga sealsed külalislahked inimesed, kellesarnaseid ei mäleta ma kusagil mujal kohanud olevat. Tahaks vaid loota, et  raha võim ei ole Kasahstanis suur ja igavene ja helge tulevik ootab ka neid inimesi kel seda vähe või natukene on.

Box:
Kasahstani pindala: 2724, 9 tuh ruutkilomeetrit
Rahvaarv (2013 a seisuga)16 934 100
Kurss: 1 euro = 235 tenget (KZT)
Keskmine palk (erinevate küsitletud allikate põhjal)25 000 – 150 000 KZT
Kohvi hind pealinnas: 600 – 700 KZT
Bensiini hind: 95 160 KZT, diisel  115 KZT
Tulemused - http://ardf.darc.de/contest/14090812/14090812.htm
Pildid MM 1 - http://ardf.de/Aktuell/Ablage/2014/ARDF-WM-Burabay_2014/index_aktuell.html
Pildid MM 2 - https://www.flickr.com/photos/ddwilliams/sets/72157647655407981/
Pildid MM 3 - https://www.dropbox.com/sh/o6ls99bob7hqf4y/AADqDwwS1MjTGnt4x26s_2RUa?dl=0
Pildid Leedukate treeningvõistlusest - https://plus.google.com/u/0/photos/107960292987350631387/albums/6047082377179672129
Artikkel Postimehes - http://tarbija24.postimees.ee/2943429/vaene-rikas-riik

Vana kuld

Seiklusjutt maalt ja mägedest ehk kuidas MM-võistlust võidetakse Rebasejaht Slovakkia Tatranskie Matliares, 2-7 september 2002



2. september 

Andres Talver ja Ove Uhtlik asusid Tallinnast teele autoga pühapäeval 1. septembril õhtul kella 7 paiku. Kalle Kuusik ja mina startime esmaspäeva öösel kella 4 ajal, et jõuda Tallinna lennujaama kell 6.20 väljuvale Tallinn-Helsinki lennukile ja edasi Vantaalt ümberistumisega Helsinki-Budapesti lennukile. Naudime Finnair-i hõbekaardi omaniku privileege ärireisijatele mõeldud ootesaalis, nii Tallinnas, kui ka Vantaal. Muide - hiljem juba kohapeal hotellis oma reisijate salongis kaasas olnud koti sisu revideerides avastasime Kallega, et Prantsusmaal toimunud EM võistlustel kingitud Šveitsi taskunuga ei takistanud mul keegi lennuki(te) salongi kaasa võtmast… Niipalju nendest lennujaamade turvakontrollist. Budapesti passikontroll tundis millegipärast minu passi vastu tavakohaselt tunduvalt pikemat huvi ja kontrollis korduvalt viisakeeluga inimeste nimekirja, kuid sellega ka kogu uurimine piirdus. Üllatus ootas meid aga Nationali rendiautode klienditeenindusboksi otsimisel kui selgus, et firma oma boksi lennujaamas ei omagi, selle eest olid nad tööle rakendanud ühe oma Minivani, millega kunded paar kilomeetrit eemal asuvasse esindusse toimetati. Nationalist saime ka Budapesti linnakaardi, mille abil asusime teele Tatrate poole. Kuna auto rent oli soodus, siis lisajuhi eest asuti kohe ka lisaraha soovima. Selle asemel jaotasime Kallega rollid nii, et mina jään kaardilugejaks ja Kalle piloodiks ning kokkuhoitud raha eest teeme parem mõned lisaõlled. Esimene katsumus ootas meid kohe Budapesti poole keerates. Kuna teetähistus oli puudulik, siis ei õnnestunud meil keerata lennujaamast kesklinna suunduva tee keskel olevale kiirteeribale. Sõites paralleelselt kiirteega takistasid meie marsruuti õige varsti teeremondid, mis tõid endaga kaasa sõidu äärelinna, mille kohta aga puudus meil aga igasugune kartograafiline informatsioon. Kasutades orienteerumises tuntud võtteid, jõudsime ca 10 minuti pärast juba kaardistatud alale ja sattusime tipptunni ummikutesse Kuigi sõidu algus oli ebaharilikult rabe, sujus edasine sõit juba vastavalt internetist hangitud teelegendidele ja libedalt. Positiivne üllatus ootas meid Slovakkia piiril, kus olime juba valmis tasuma sõiduki aastamaksu, kuid õnneks piisas vaid kvartali jao (100 SKK) maksmisest. Lõunasöögiks otsisime pikalt sobivat paika piirilt kuni Zvolenini, kuid igal pool olid suured reisibussid oma kundedega teeäärsed söögikohad ära vallutanud. Lõpuks õnnestus meil lõunatada paar versta enne Zvolenit ühes söögitares, kus kahekäiguline söögikord läks maksma á 100 SKK ehk ca 34 EEK, loomulikult olime üllatunud. Siin pidasime esimese mobla-sideseansi ka Andrese ja Ovega. Ove telefon teatas optimistlikus toonis, et Ove puhkab ja saabub tagasi nädala pärast, Andrese telefon oli aga täiesti funktsioneeriv ja lühikese usutluse järel selgus, et nad on jõudnud juba Tatratest ligikaudau sama kaugele kui meie, kuid asuvad alles Lõuna-Poolas. Popradi linnas, kust jääb kohalesõita vaid 30 km, otsustasime teha esimese tõsise shoppamise kohalikus kaubanduskeskuses ja nii kulutasime pool tunnikest. Selgus tõsiasi, et hinnatase on sama mis Eestis või isegi odavam, lisaks oli parkimine kesklinnas soodne 10 SKK per tund. Varusime üht-teist kaasa ja suundusime Hutniku hotelli, mis asus otse Kõrg-Tatrate jalamil. Teatasime orgkomiteele, et Eestist tuleb viie registreerunud sportlase asemel neli ja korraldajad pakkusid välja, et ma võin kämpingus telkimise asemel samuti hotellis ööbida, mille vastu mul, kui töötu rebasejahtija, loomulikult ei olnud midagi. Hotellitoad saime vaatega 2632 meetri kõrguse Lomnicky mäe otsa, mis tähendas, et tipu nägemiseks tuli pead 40º kuklasse kallutada. Kella 7 paiku kohtusime lõpuks ka Ove ja Andresega, kes seletamist mööda olid sööki otsides sõitnud läbi kohalikke õllekaid ja alles viiendas kohas õnnestus neil ka süüa saada, seetõttu saabusid nad kohale paar tundi hiljem loodetust. Kõige tähtsam aga kohale jõuti ja kõik ühes tükis. 

3. september 

Hommikul toimus ametlik treening, mille käigus sai testida Sport-Ident süsteemi kasutamist ja loomulikult ka pillide ja saatjate omapärasid mäenõlva tingimustes. Esimese probleemina tajusin ma saatjast eemaldudes, et orvandite vahel oli 2M saatja suuna peilimine arvukate maksimumide tõttu pea võimatu ja täpseid peilinguid võis saada vaid otsenähtavuse oludes. 80 meetri pilli eluvaim oli aga treeningu ajal kahtlane, kuna paaril korral keeldus see jooksmise pealt peilinguid lihtsalt andmast ning võistluse ajal loobus aparaat peilimistegevusest juba stardikoridoris Teised jäid oma treeningu tulemustega rahule ja otsustasid minna varakult lõunale. Pärast lõunat läksid Ove, Andres ja Kalle gondliga mäepeale lõbusõitu tegema. Tõusti 1700 meetri kõrgusele. Gondli sõidult naastes avastas Andres, et tema rahakott oli taskust ära tõmmatud koos mõnede tuhandete kroonide, juhiloa ning pangakaartidega. Aktiivse otsimise kokkuvõtteks tuli aga nentida, et sinna paika need jäidki. Kohalik politsei oli nõus kirjutama slovaki keelse õiendi lubade kadumise kohta ja see jäigi ainsaks lohutavaks paberiks kohapealt. Avatseremoonia lõpus aktiviseerusid hiinlased, kes hakkasid ennast kohalike rahvatantsijanna-dega aktiivselt pildistama - valgete tütarlastega koosolemine pidi nende jaoks tähendama suurt õnne. Eestlastena saime tunda, et kuigi Eesti on rebaste MMl esindatud esimest korda, oli osavõtjate seas Eesti tuntud „Estonia twelve points! hüüti meile juba avamiste käigus ning järgmisel päeval selgus ka, et mitte ilmaasjata! Kohalik linnapea kutsus kõik võistkonnaesindajad enda juurde vastuvõtule, kus jagati ohtralt reklaambuklette turismivõimaluste kohta piirkonnas. Õhtul uurisime viimase 22 aasta jooksul medaleid saanud riikide nimekirja ja seadsime eesmärgiks Eesti medalikonto lähiajal avada. Õnneks pidime tõdema, et peale eestlaste puudusid nimekirjast ka lätlased ja leedukad, kuigi leedukad on osalenud MM-del juba alates 1993. aastast ja nende riik on kandnud iga kord ka täielikult Leedu meeskonna tippvõistlustel osalemise kulutused…. 

4. september 

Stardi- ja finišitsooni oli seekord erinevalt Prantsusmaast võistkondadel keelatud igasuguste sidevahendite kaasavõtmine. Keelatud oli ka kommunikeerumine väljaspool tsooni olevate inimestega, samuti tuli ära anda peilingaatorid stardikoridori alguses olevate kohtunike valve alla. Stardipaika sõidutati kõik võistlejad juba kell 7 hommikul, kus tuli oodata oma stardiaega mõnedel võistlejatel kuni kella üheni. M21 ja M40 klassis kasutati võistlejate suure arvukuse tõttu paralleelstardi süsteemi, mis tähendab, et korraga läks rajale samas võistlusklassis 2 võistlejat. Väga levinud ootereziim enne stardi eelset soojendustrenni oli sellel aastal madratsil ja tekikotis lamamine, mida Eesti meeskond teistele võistkondadele juba eelmise aasta EM-l Prantsusmaal edukalt tutvustas. Ka stardi- ja finiðitsooni erireziimi rakendamine sai alguse eelmise aasta EM- võistlustelt, kuna kaasaegsete tehniliste sidevahenditega on tekkinud väga head võimalused rajainformatsiooni lekitamiseks võistlejatele. Võistlusmaastiku asukoha said nüüd kõik osalejad teada alles starditsooni jõudmise hetkel ning finiði asukoht selgus stardis rajakaardi kättesaamisel. Uued tingimused on vajalikuks osutunud eelkõige medalijahte pidavate riikide poolt ebaausate võtete kasutamise vältimiseks ning toimunud võistluste järel võib kasutatud meetmeid pidada piisavalt efektiivseteks. Esimese võistluspäeva rada asus Kõrg-Tatrate jalamil nii, et stardipaik oli nõlva kõige alumises otsas ja finið nõlva kõrgemas osas, 200 meetrit kõrgemal teises kaardi ääres. Kuigi rada oli peegelduste tõttu tehniliselt raske, oli siin sellegi poolest võimalik kasutada mitmeid erinevaid variante raja normaalseks läbimiseks. Finiðis selgus, et Andres oli raja suutnud läbida peaaegu ilma vigadeta ja tulemuseks oli maailmameistri tiitel M40 kategoorias ajaga 59’30’’ edestades venelast Konstantin Zelenskit 6’42’’ ja tsehhi Milan Mittelmani 8’5’’. Kokku võistles selles kategoorias 49 ja distantsi lõpetas 43 võistlejat. M21 kategoorias läks eelmine aasta soetatud uute peilingaatoritega sisseelamine tippvõistlus-oludes raskemini kui olime lootnud, sellegipoolest olid tulemuseks 31., 33. ja 42. koht vastavalt Tarmo, Kalle ja Ove poolt. M21 kategoorias võistles kokku 61 ja lõpetas määrustepäraselt 52 võistlejat. Kalle ja Ove testisid oma Polar kellade kõrgusmõõtureid ja leidsid, et nad olid distantsil roninud ülesmäkke kõrguste vahede järgi vastavalt 450 ja 600 meetrit. 25 osalenud maa seast sai Eesti meeskond võistkondlikult 12. koha. Andres võttis oma pillile selle meisterdajalt autogrammi ning lasi lisaks korpusele joonistada ka tärni, nii oli täidetud ka kohustus peilingaatori omaniku Aleksander Parnabas’i ees, kellele sai lubatud vastavat protseduuri enne Eestist lahkumist juhul kui peilingaatoriga medal võidetakse. Maailmameister lubas pilli meisterdajale (vanadele rebastele tuntud hr.Velikanov Ukrainast) rohkelt õlut välja teha, mis Slovakkias oli õnneks odava õllehinna tõttu väga kergesti ka teostatav. Õhtul autasustamise ajal ohverdasime tseremooniapaiga lä- hedal kasvanud lepa, mis hakkas edasi täitma Eesti lipu teiba kohustust. Protseduur oli vajalik võitjate poolt rahvuslipu lehvitamise kombe järgimiseks. 

5. september 

Hommikul otsustasime külastada kõigepealt lähimat koobastikku lähikonnas, milleks osutus Belianska Jaskina 2350 meetri pikkuste käigustikega koobas, mida teadsid kullaotsijad juba 18. sajandi esimesel poolel. 1896 hakati käikude valgustamiseks kasutama elektrivalgust, mis teada olevalt oli sel ajal esimene elektrivalgusega valgustatud avalikkusele avatud koobas maailmas. Koobaste süsteem tõuseb mäe sees 100 meetrit sissepääsust kõrgemale ning ligipääsu tagamiseks on sinna ehitatud betoontrepid. Hiljem tutvusime ümbruskonna ja Popradi linnaga. 

6. september 

Stardipaika väljusid bussid seekord kell 6.30. Võistlusmaastik asus Madal-Tatrate eelmäestikus 200 meetrise suhtelise kõrgusega mäe ümber. Mäe kõrgus ja ümbritsevad orvandid ennustasid, et 80M rada saab olema tavapärasemast keerulisem. Metsas selgus, et ainukesed kohad, mis olid jooksmiseks sobilikud, olid kaardistatud teed ja rajad. Mets ja lagedad olid kaetud rinnuni ulatuva alusmetsaga, mida oli võimalik läbida vaid käimistempos. Ideaalne rajaläbimise variant oleks tulnud avastada kohe stardijärgse peilimis-tsükli lõpuks. Kes sellega kohe hakkama ei saanud, see pidi oma rajavalikut kompenseerima täiendava 200 meetrisest mäest üles ja alla ronimisega. Samas oli ka stardikoridor suunatud otse mäetipu suunas, mistõttu rajaläbimise tõusude summa miinimumiks osutus Kalle ja Ove kõrgusmõõtjate andmetel vähemalt 650 meetrit. Parima tulemuse saavutas eestlastest ka seekord Andres 13. kohaga M40 kategoorias 50 seast, Ove tuli M21 kategoorias 38. kohale 60 osavõtja seast, Tarmo 57. kohale ja Kalle takerdus enne finiðeerimist võssa kinni, mistõttu tal ei õnnestunud määrustepäraselt kontrollaja sees lõpetada ning tulemust protokolli saada. See võistluspäev tegi kiiresti selgeks vajaduse uute kaasaegsete peilingaatorite järele, mis on erinevates reziimides paremini kasutatavad ja tehnilistelt parameetritelt täiuslikumad. Ove soetas ka esimese pilli, millega peilimise tulemusi võib näha järgmisel aastal toimuval EM-l Poolas. 80M lainealal olid sel aastal peamised medalivõitjad Venemaalt ja Tðehhist, teiste maade esindajatel siin seekord suurt midagi saavutada ei õnnestunud. Õhul toimus veel autasustamine ja Hamfest, mille käigus jagati üksteisele hulgaliselt nänni, eesmärgiga oma maad teistele meeldejäävaks teha ning lähiajal ka võistluste korraldamise õigus kodumaale saada. 

8. september 

Kojusõit. Andres ja Ove said enne Poola-Leedu piiri ka väikese adrenaliini süsti, kui ühes teepeal olnud asulast, kus lubatud kiirus oli 50 km/h, neist Škoda ca 100 km/h tunnikiirusega mööda sõitis, ja minut hilem oli see vastu teel manööverdanud treileri tagumist ratast põrutanud . Tulemuseks oli vähemalt üks laip ja kaks raskelt vigastatud, täpset ohvrite arvu ei olnud võimalik pimedas kindlaks teha. Škoda kuulub muidugi mahakandmisele. Pühapäevaks oli kogu Eesti tiim jälle tagasi kodus. Järgmine EM toimub 2003 Poolas. Järgmised, järjekorras 12. MM-võistlused aga aastal 2004 OK-maas, Brno lähistel. Millistest võistlustest ja millises koosseisus Eesti tiim osavõtma hakkab, selgub aja jooksul. 

Tarmo Gede