Rogainist osavõtt oli planeeritud ikkagi medalisaaki täiendama. Kahjuks rada oli raske ja medal libises käest kuna kohal olid eakama klassi võitnud välejalad, kes läbisid distantsi veel usinamalt kui meie. Nojah. Nii ta läks.
Raja kohta võib öelda, et see oli raske. Alguses sai isegi jooksu sammuga liigutud, kuid pärast teist punkti hakkas tempo vähenema, 3 punkti järel tulid juba tehnilised villihoolduse pausid, 5 kp oli meeletu turnimine kaljudel ja tihedas põõsastikus ning pärst 6 kp-d ehk 3 tunnist alates läks enam vähem edasi pigem matkasammul.
Jooki kulus meeletult. Kõik jooks mis oli kaasas sai otsa enne esimesse teeninduspunkti jõudmist. Veekogust joogi ammutamist ja filtreerimist vältis see, et Andresel oli joogivajadus väiksem kui minul ja seega läks ka tema reservvaru minu kurku.
Alguses läks väga täpselt ja esimene suure ajakuluga prohmakas juhtus öösel KP104-ga kui küngaste reljeefi kaardiga sünkroniseerimine nihkesse läks ning ülemäärase tunni ära kulutas. Enne oli tehniline aja kadu seoses 87 punktiga mis oli rajalt kadunud ja kellegi poolt kaljult all heidetud. Korraldajad võtsid küll punkti läbimise arvesse kuid kammimise aega keegi ei kompenseerinud. Igatahes olime sunnitud oma teekonda korrigeerima ja 230 punktist uue rajavariandiga loobuma. Sinna läks hõbemedali võimalus aga no ka teistel oli keerukaid olukordi :)
Maastikul kõige väljakutsuvam lõik oli nr 99 KP juurest laskumine kuuvalgel 120 m mille esimesed 100 m oli kuskil 40 kraadise nurgaga kalju peal. Maksimaalne laskumise nurk oli 45 kraadi. Naastudega jalatsid toimisid väga hästi. Finišis selgus, et talla alt olid koos naastudega seal kadunud mõnedki nupud. Olud olid väga keerulised.
Peale selle laskumise oli enamjaolt probleem ikkagi järsematest lõikudest üles vinnamisega. mööda rada oli see veel tehtav aga pehmel pinnasel alusmetsas oli see tõsine katsumus.
Eriline punnitamine oli öösel Hirve jõe ületamine teekonnal KP-sse nr 73. Ojast tuli soodsas kohas hüpata üle nagu hirv, kuid eriti "magusaks" muutis katsumuse oja teisel kaldal olnud põõsa võpsik, kust läbipressimine vabasse metsa võttis kohati orientatsiooni taju ära. Samas peab ütlema, et kui metsa sai kuskil satutud siis metsad olid valdavalt hea läbitavusega. Võsa ei olnud aga mõnedes kohtades oli probleeme põõsastikega ja loomulikult oli seal ohtralt kive nii, et jalge ette pidi ikka hoolsalt vaatama. Väsimusega muutus see eriti tüütuks.
Finišisse mineku tegi väljakutseks see, et ei saanud minna läbi metsa kuna see oli pehme ja sobivaid radu vähe. Seega tuli võtta lõputõus 300+ kõrgusmeetrit ja 250 meetrit laskumist otsa. See katsumus jagunes 8 km "maraton" punnitamiseks. Õnneks oli korralik tee, mis pani tempole piirangu ainult tõusumeetrite tõttu.
Kõige ägedam kohtumine elusloodusega leidis aga aset 6 tundi pärast starti KP nr 86 ja 67 vahel kui enne kruusateelt metsateele keeramist passis ristmiku lähistel must karu. Nägime teda käänaku tagant ja paistis nagu oleks keegi seeneline tagumik püsti tee peal ukerdanud. Arusaamine tekkis siis kui ta pea meie poole pööras. Siis sai otsitud välja kohustuslik karuvile, millest sai siis mesikäpale hoogu juurde ergutuseks vilistatud. Võssa ta kadus suure raginaga. Kui ragin vaibus, siis sai veel vilet puhutud ja ragin läks järjest kaugemale kuni hääbus. Selle vile saime 2018 toimund Tahoe kandis olnud rebasejahilt. Korraldajad hoiatasid, et seda võib vaja minna, kuid lisasid ka, et tegelikult on nad väga inimestest eemale hoidvad karud ja lahkuvad ka siis kui kõvasti jalaga vastu maad trampida. No igatahes läks vile asja ette. Ei olegi müüt, et võid metsas sealkandis nendega kohtuda. Oli väga sarnane isend all pildil oleva karuga.
 |
| Selle pildistas üks Põrgupõhja rogainijatest ühel parkimisplatsil |
Tulemused siis sellised:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar