Autoga sinna tänna sõites sai aga liigutud kokku nelja tuhande kilomeetrine teekond. Põhjus sellisteks jänesehaakideks oli puhas uudishimu. Samuti sai alguspunkt valitud sihtkohast võimalikult kaugele, et rohkem uudishimu rahuldada saaks. Plaani soosis see, et auto tagastamisel teise sihtpunkti ei küsitud selle eest lisatasu.
Kava oli tihe. Selle koostamisel sai alguses tehtud eriti ambitsoonikas plaan, mis sisaldas isegi Utahi külastamist. Logistika paika panemisel ning kõikide broneeringute teostamisel sai ülepingutamiste vältimisteks siiski tehtud hulgaliselt kärpeid. Tegelik teekond on näha kõrvaloleval kaardil, kus A tähtedega on teekonnal märgitud ööbimispaigad. Lisaks oli veel üks ööbimine Renos ja kaks Truckees, mis kaardil on A tähega märkimata jäänud.
Kava kokkupanemisel sain väärt infot Silveri
blogi roadtrippidest ja loomulikult ka
Priidu roadtrippidest nt siit. Kuna reisikirjeldusest oli mulle abi, siis panen tulevastele ränduritele infoks üles ka oma reisi kirjelduse. Võib-olla on sest kasu.
Reis algas 8 juunil Tallinnast Arlandale LOT-ga ja sealt 2 tunni pärast Helsingisse Finnairiga. Seejärel jalasirutus 3-4 tundi Vantaas ja Finnairiga O'Hare lennuväljale USA-s. Esimene plaani muudatus toimuski seal. Nimelt oli esialgses lennukavas järgmise lennu väljumine vaid 2 tundi pärast saabumist O'Harele. Õnneks ulatas American Airlines piletid juba 5 tundi hilisemale lennule, mis võimaldas probleemideta läbida kõik USA-sse astumisega seotud protseduurid. Nende toimingutega saigi ühele poole 5 minutit pärast algse lennu väljumist. Seega algus sujus. Kuivõrd kodust väljudes võis pikal teel eeldada muutusi ajakavas, siis sai ka esimeseks öömajaks valitud Phoenixi lennujaama lähistel asuv Hilton Garden Inn. Õhtul hilja lennujaama autolaenutusse saabudes sai pimedas teenindaja kaasabil valitud 2 klassi soodsam ja tundlikuma natuuriga Chevrolet Malibu. Ameerika värk, ega neist pimedas kohe esimese hooga aru ei saa mis omadustega aparaadiga on tegu. Proovisõiduga hotellini sain aru, et see pole ikka tellitud autoklass. Hommikul sai siis masin õige vastu vahetatud ja kuivõrd soov oli Ameerikas proovida kohaliku autotööstuse sõiduvahendeid, siis sai istutudki mahukasse Chevrolet Equinoxi, mis tegi oma tööd ausalt ja eeskujulikult terve reisi vältel.
Vältimaks Phoenixist läbituiskamist sai tehtud peatus vanalinnas sealse vanima maja juures (ülal esimesel pildil), mis sai katuse alla 1895 aastal. Kuivõrd linn on rajatud alles 1865 aastal, siis võib vaid imestada, et selles nii kiiresti puitarhitektuuri asemel kiviehitisteni jõuti. Kuigi jah, vaid pooleteist tunni autosõidu kaugusel oli indiaanlastel oma kiviehitised
Montezuma liivakivisse rajatud juba üle 600 aasta tagasi. See oligi esimeseks sihtkohaks. Kuna lossi ümbruses jalutamise eest küsiti 10$ näo pealt, siis tuli kohe soetada 80$ eest rahvusparkide külastamise aastapääse, mis võimaldas ligipääsu ka kõikidesse ülejäänud reisil olevatesse tasulistesse sihtpunktidesse. Eestlased on seda kindlust onlines napilt kirjeldanud. Panen siia üles 52 aastat tagasi ilmunud
Vaba Eesti sõna ülevaate Phoenixi ja Montezuma külastamisest, mis on tänaste oludega jahmatavalt sarnane: "Lennanud üle Mississippi jõe, muutus maastik mitmekesisemaks ja huvitavamaks. Pisitäppidena paistsid maastikku laialipaisatud suurfarmid, meenutades Kodu-Eestit, muidugi mõõtmetelt mitmekordselt suurematena. Ühes mägedevahelise orus asus meie reisi esimene eesmärk Phoenix — oaas kaljumägestikus ja liivakõrbes. Phoenix —- piiratud taevasse tõusvate, alasti kaljurüngastega, laiuva suurlinnana — jätab sümpaatse mulje. Peagu eranditult madalate rantsho-stiilis majade linn. New Yorgi pilvelõhkujate keskelt saabunule tundub nagu arusaamatuna, kuidas saavad nii madalatesse majadesse siseneda 6 ja enam jalga pikad inimesed, eriti veel siis, kui peas on kõrge kauboi-kaabu. Linna kiire kasvamine on otsinud laienemise võimalüsi kaljude piirini, millest tingitult terved linnaosad asetsevad otse kaljurüngaste jalal. Südalinnas leidub vabu liivast tolmlevaid alasid, küllap maahinna kõrgus ja ka inimese tung — olla ligemal loodusele, etendavad küllaltki tähtsat osa. Tänavad, laiad-asfalteeritud, palistatud palmidega ja teiste lõunamaisete puudega, kuid leidub ka sarnaseid, kus hõljuv tolmupilv järgib läbistavat autot. Puhkusaja piiratus ei võimaldanud pikemat peatumist. Lennujaamas otsisime üles üüritud auto. Suurepärane Freeway (autoteede nimetus läänes) suundub Phoenixist põhja suunas läbi hall-rohelise ja pruunkollase kõrbemaastiku. Idakaldalt tulnule ja rohelusega hellitatule võib valmistada siinne loodus pettumuse. Lehtpuude lopsakuse ja okaspuude tiheduse asemel tervitab külastajat vaevu rohekaspruun, enamuses aga kollakas-punane-pruun toon ja taimestiku kasinust ei jõua päästa keskustesse kasvama pandud palmid, lõunamaised lilled ning põõsastikud ega parajasti õiteehtes ilutsevad oleandrid. Kui idaranniku teede kaldad upuvad rohelusse ja kevadel õiterohkusse, siin saadavad Freewaysid kalk tsement ja mitmetvärvilised liiva või kivikillustikud. Eriti silmatorkav on vahe lennuteel saabunule — üleminek on järsk. Vaatamata kõigele on kõik huvitav, vaatamisväärne ja Isegi õpetlik. Sõites põhja suunas tõusis tee tähelepanematult. Seda võis margata vaid ümbritseva looduse muutumisest. Algul alasti kaljuteravikud, peagi üksikud kaktused, vähe edasi juba mitmet liiki kõrbetaimi. Seljataha sügavusse jäi Phoenixi org ja tõusime ulatuslikule kõrgplatoole ca 6000—7000 jalga üle merepinna. Tihedamaks ja tihedamaks muutusid kaktuste mered ja kuigi oli möödunud nende õitsemise haripunkt, võisime näha neid rohkelt õitsemas. /../ Montezuma — kuulsa Sükomore jalgrajaga oli meie esimeseks peatuseks, kus kõrgesse orukaldasse on ehitatud indiaanlaste kindlus. Rajatud enam kui 600 aastat tagasi on ta säilunud tänaseni huvitava vaatamisväärsusena ja võimaldab heita pilku tolleaegsesse ellu. Kindlus-loss on 5—6-kordne ehitus, 19 ruumiga, enam kui 100 jala kõrgusel ligipääsematus Hivakaljus. Ehitus viis tugev. Näib nii, et ehitamiseks vajalik materjal on tiritud kohale nööridega. Leidude järgi arvatakse, et Montezuma on jäetud maha ca 40 aastat enne Columbuse Ameerika avastamist. Indiaani suguharu nimi, kes kindluse ehitas, on Sinagua, mis tähendab "ilma veeta". Kindluse eelses orus kasvavad sükomore puud (millest on tehtud tänaseni säilinud lossi katus / Tarmo). Orgu läbivas jões aga puudus momendil vesi (seekord oli vesi täitsa olemas / Tarmo). Sissepääs 0,25$ isikult (praegu 10$ -seega inflatsioon 4000% ;) / Tarmo), mis andis õiguse külastada veel 3 taolist vaatamisväärsust."
Järgmiseks peatuseks oli tutvumine punase
Sedona Kellakaljuga (Bell Rock). Minu esimene kohtumine punast värvi kiviga. Sedona kandis võiks muidugi peatuda pikemalt, nagu seda soovitavad reisisoovitused. Seekord aga polnud rohkemaks seal aega reserveeritud. Hea, et seegi koht sai ära fikseeritud ja esmamulje kätte saadud.
Sedonasse jõudes sai veel ümbrust nauditud
Silveri poolt promotud Chipotle Mexican Grillis burritot manustades.
Edasi möödus tee Wilsoni kanjoni teed ületavast W.W. Midgley sillast ja
Slide Rock puhkealast, mis oli puhkajatest üleküllastunud ja millele ligipääs oli rangerite poolt suletud. Seega jäi võimaluseks ainult autoaknast tee pealt sellele pilk heita. Orust väljudes oli võimalik veel heita viimane pilk sellele maalilisele orgu läbivale teelõigule Tamme oja kanjoni vaateplatvormilt (
Oak Creek Vista Point).
Edasi oligi teekond non-stopina läbi Flagstaffi Suurde Kanjonisse. Sisenemine rahvusparki
toimus Kõrbe vaatetorni (
Desert View Watchtower) juurest.
Päikeseloojang lõpetas Suure Kanjoni imetlemise Suure Kanjoni külas.
Peatuda jõudsime siis kõigis vahepealsetes vaatepunktides, kus sai mugavalt autoga parkida ja tugeval pinnasel liikudes ka samme kogutud. Külla jõudes saabus pimedus järsku. Ei mingit valget hämariku aega, nagu Eestis. Seega tuli siirduda ööbimispaika Williamsi asulas Route 66-l pilkases pimeduses. Õnneks GPS viis kohale, kuigi lõpus sai tehtud Williamsis mitu autiiru, sest Google Mapi suulised juhised ei kippunud oma näpuka tõttu kaardipildiga kokkulangema. Ööbimiseks oli broneeritud
Norris Inn.
Järgmine hommik sai tangitud ja liigutud esmalt mahajäetud 1863 aastal rajatud
kummituslinna Chloride'i. Teel läks sisse Burger Kingist saadud väga tõhus burrito ja kiire hõbedakaevanduslinna tutvumise järel sai liigutud
Hooveri Paisu uudistama.
Pärast pausi jätkus retk Las Vegasesse. Stripile sai sisenetud
Pandikunnide poe poolsest otsast. Seega sai seal ka loomulikult peatutud ja pilk poodi visatud. Edasi esmane Stripi läbisõit ja
Ellis Island hotelli minek. Las Vegases sai kõigepealt jalutades visatud linnale pilk peale
vaateratta abil, mis on suurem kui London Eye ja kõrgem kui Cheopsi püramiid.
Kõrgust kokku 168 meetrit, mis on 2 meetrit madalam kui Tallinna teletorni vaateplatvorm.
Edasi kolades jõudsime
gondlisõidule Veneetsia kaubamajas
ning õhtule panime punkti Bellagio purskaeve ja "O" etendust imetledes.
Veneetsia kaubamajas 2. korrusel pikas Suurt kanalit meenutavas basseinis gondliga sõitmisel juhiti meie tähelepanu pilvise taeva moodi käsitsi maalitud laele, mis paistis väga loomulik. Veel peab märkima, et gondlimehe töö oli seal füüsiliselt ameerikalikult lihtsaks tehtud, sest teda abistasid edasiliikumisel
gondlisse monteeritud elektrimootorid mida juhiti gondlimehe jala all oleva lüliti abil.
Hommikul liikusime juba edasi Punase kalju kanjoni parki (
Red Rock Canyon National Conservation Area). Selles oli hea teha 13 miiline iluvaadete tiir koos vahepeatustega kaljude vahel. Kui mäletate, siis Kanal 2 kanged Teet ja Kristjan käisid seal hobustega ratsutamas. Meile piisas autoga sõitmisest. Tegelikult oleks seal tore ka rattaga liikuda.
Teele jäid Surmaorus tutvumiseks veel
Zabriskie vaatepunkt,
Kuldne kanjon ja
Mosaiigi kanjonid ja
Panaminti luited, mis on tuntud samuti Star Wars'i
võttepaikadena. Sellega meie kuumuse taluvus katkes ja liikusime
Alabama mägedesse auguga Mobiuse kaljut uudistama.
Õhtuks liikusime Mammutijärvede äärde öömajale Rodeway Inni.
Hommikul tegime tiiru Juuni nimelise järve äärest läbi
ja vaatasime üle Mono järve tufad. Järv tekkis vähemalt 760 000 aastat tagasi Long Valley kaldeera tekitanud vulkaanipurske tagajärjel. Järv võib olla jäänuk varasemast suurest, tänapäeva Nevada ja Utah' aladel paiknenud järvest ja seega üks vanimaid Põhja-Ameerika järvi.
Edasi juba mööda Tioga teed Yosemitesse,
kus teel olles sai tehtud vahepeatusi
Tuolumne aasadel elanud Jean Baptiste Lemberti järgi nime saanud kupli sarnase graniitmäe (Lembert Dome) juures
ja maastikuarhitektide Olmstedi nimelises vaatepunktis, mis on all pildil oleval maastikumudelil näha naelapea kujuna. Selle paremas ülanurgas on näha teekonna sihtpunkt Liustiku vaatepunkti (Glacier Point), mis on linnulennult 12 km, kuid mööda teed veel 2 tunni autosõidu (66 miili) kaugusel.
Olmstedil avaneb esimene vaade linnulennult 8,5 km kaugusel asuvale Poolkupli graniitmäele (Half Dome),
mida sipelga kolonnidena vallutasid tellitud mäelubade alusel mägimatkajate grupid.
Kellel mäeluba parasjagu ei olnud, harjutas oma osavust teepealsetel graniitnõlvadel.
Yosemite orgu sisenemisel õnnestus juba näha poolkuplit koos all pildil vasakul pool ülaservas oleva El Capitan ronimiskaljuga
ja koos pronksist mudeliga.
Kohustuslik pildipeatus oli tunneliesisel vaatealal kus jäi kaadrisse ka Pruudiloori juga (
Bridalveil Fall), mille alla keeranud teeotsast sai mööda põrutatud.
ja sellest kilomeeter eemal Glacier Pointis, kus oli 4 km kauguselt lähim võimalus Poolkupli imetlemiseks
ja avanesid suurepärased vaated ülal olevale Nevada, sutsu allpool Vernali joale
(mille nimi tuleb ladina keelsest sõnast vernālis ja märgib kevadega seotud asju) ja
millel kõrgust 793 m koos alumise osaga. Üksikult aga on ülemise joa kõrgus 440 m, piltidel mittenähtaval keskmisel kaskaadil 220 m ja alumisel joal 98 m.
Pärast meelelahutamist
liikusime päikeseloojangu ajaks Sekvoiade metsa
Ööbimine oli
Fresnos University Innis.
Päev algas sõiduga Räniorgu. Kiire pilk sai peale visatud Google ning Apple kvartalitele, Steve Jobsi garaazile, kust Apple algas ja Steve viimasele elupaigale.
Järgmise päeva õhtul oli ööbimine
Quality Inn & Suites hotellis,
Reno linnas, kuhu sai korraks
mööda imekaunist teed tagasi sõidetud ja aega veedetud ning mille tunnuslause "Maailma kõige suurem väikelinn", leiti konkursi käigus ja see läks maksma 100$. Mõtlemisainet Eestit tutvustavate promodeviiside organiseerijatele. Truckee ümbruses vaatasime üle Tahoe järve läänekalda ümbruse matkarajad, kosed (
Cascade Falls) ja vaatepunktid (
Eagle Rock). Külastasime olümpiaküla
Squaw Valleys ja tegime tiiru gondliga mäkke. Viimaste kohal oldud päevade elukohaks oli suurepärane
Hampton Inn & Suites Tahoe-Truckee.
Nagu ikka teel olles, ei lähe kõik nagu plaanitud. Ja mõni asi on lausa napikas. Mõned erisused kah, mis mainimist väärivad. Esmane hirm oli kodust väljudes ilm, et ega ikka pole miskit ekstreemset vimkat, mida piletite ümbersättimisega peaks heastama hakkama. Aga hommikul oli fantastiline päikesetõus ja Arlandale lend sujus plaanikohaselt. Edasiste etappide muudatused olid juba vedaja korraldada. Hinge jäi närima O'Hare lennujaamas turvakontrolli läbimise kiirus, et kas ikka õnnestub ettenähtud 2-tunniga kõik selle etapid läbi teha. Tegelikult ei õnnestunudki. Kuigi American Airlines oli selle eest hoolitsenud, jäi murekohaks see, et lennu aja muutusest sain teada alles USA-s. Seega kui uue vanamoodsal moel trükitud kontsuga pileti lennukist väljumisel näppu sain, ei leidnud ma sealt kuidagi peenkirja ja koodide rägastikust väljumise kellaaega. Ilmselgelt oma vähese praktika viga. Esimene kord sain kergemalt hingata kui teise terminali turvakontrolli sisenedes teenindaja andis kindlat lootust, et lennuki peale jõuan (loomulikult kui 3 tundi varuks oli :) ). Üritasin vahepeal ka Internetti saada ja sealtkaudu lennu kohta inffi kaevandada, kuid seoses päevapileti aktiveerimise vajadusega ei tekkinud sobival momendil kuidagi pileti aktiveerimiseks vajalikku ühendust. Saabumise terminalist väljudes ja järgmisse terminali viivat bussi pikka järjekorda ootama asudes tulid bussipeatusesse hoopis huilates rodu tuletõrjemasinaid, mis bussipeatuse blokeerisid ja asusid nikerdama seal asunud hüdrandi kallal. Sellele tegevusele kulus 15 minutit ja kui buss lõpuks ette sai siis sõidul läbi linna ümber lennujaama oli terminali ees tõsine tropp tekkinud mis alandas liikumise kiirust jalutamise tempole. Kui esmasest autovahetusest Phoenixis oli korra juba juttu, siis tahaks korraks sel teemal veel peatuda. Nimelt pärast paberite vormistamist öeldi lihtsalt, et auto saad valida alumiselt korruselt. Loomulikult on kasulik, kui oled kõikide sealsete automarkidega kursis, sest õiget autoklassi kirja ja õigete autode asukohta on keeruline tuvastada ilma sobilike teadmisteta või kogemusteta. Esimene kord läkski see isegi teenindaja abil nässu. Auto vahetamisel aga lasin uuesti teenindajal abiks olla ja siis valisime hoopis sobiliku auto välja Nationali siltide alt
sic! Nimelt jagavad Alamo ja National rendiautoparki omavahel. Müügi ja teeninduse kontorid on isegi korrus ülalpool erinevad aga autod mida renditakse, täpselt samad. Selline paindlikus oli üllatav. Linnades ja teedel sõites oli huvitavaks kogemuseks STOP märkide rohkus. Euroopast tulnuna oli see väga võõrastav ja nii mõnigi kord sai märgatud märki päris hilja, kuna eelkõige sai jälgitud ristmiku ümbruses olevat liiklust, mis sundis jõulisemalt pidurdama. Positiivsena peab ütlema, et selline meetod rahustab liiklusvoogusid päris hästi ja teeb tihedama liiklusega ristmikel tegelikult sõitmise kohapeal lihtsamaks kuivõrd ristmiku ületamine kujuneb välja sinna saabumise järjekorras ka suurema hulga autode puhul. Autorentimisel sai võetud ka miski muretu elu kindlustuse lisapakett, mille puhul lubati vajadusel ka kütust kasvõi kõrbesse järgi tuua. Tundus küll veider mõte aga korra siiski juhtuski nii, et oranz Lada 2101-lt tuttav kütuseindikaatorlamp (Ladal on see küll punane) hakkas Sekvoiade rahvuspargis põlema. Kuivõrd varasem kogemus oli, et kuskil rahvuspargis on ikka tankla olemas, siis seekord tuli oodata veel miilike enne kui sai kütust juurde lasta. Kusjuures tegemist oli täiesti planeerimata tankimisega, sest tegelikult pidanuks jätkuma kütust 100 miili eemal asuva ööbimispaigani ja jääma veel hulka varukski. Kuid arvestuse keeras tuksi see, et viimased miilid olid kõik üles mägedesse ca 3 km kõrgusele ja kuigi eeldasin, et päris autokompuutri järgi peaks jääma hulka kütust varuks, siis reaalselt peaks saama ikka ööbimispaigani välja vuristada. Noh nii ei läinud aga samuti ei pidanudki tee peal muretu sõidu kindlustusega kütust ootama hakkama :) Huvitav seik veel kütuse tankimisega. Automaattankurites ei saanud kaardiga maksta sest need toimisid magnetribadega ja vajasid kinnitamiseks kohaliku postiindeksi sisestamist ja Eesti oma toksimisel käskisid teostada makset tankla kassas. Seetõttu oli vaja alati teada, et mitu gallonit paaki lasta - siit minnes uskumatu kiviaeg, eriti kui meil saab juba moodsamates bensukates kütust osta ka ainult kaardiga viibates, siis seal oli kõige mugavam visata kassirile mingi summa näppude vahele ja selle eest lasta paaki niipalju kui saab.
San Francisco - Sancramento ümbruse ummikud olid reisi viimasel kolmandikul üllatavad, kuna sinnamaani oli sõit sujunud ilma toppamisteta. Kas oli see seotud nädalalõpu liiklustiheduse või miski muu nähtusega, ei oskagi arvata, igatahes teel oli hulka plekimõlkimisi mis liiklust takistasid. Samuti olid juba ka statsionaarsed sildid, et kui inimesed õnnetuses viga ei saa, siis on tark oma romud teelt eemale tõmmata ja asju teeservas klaarida. Ju siis sattusin sellele ajale liiklema kui ummikute teke sundis liiklejaid aja tagasi tegemiseks rohkem riske võtma ja sellega ka täiendavaid ummikuid plekimõlkimistega tekitama.
Tagasitee
rebasejahilt Truckeest San Francisco lennuväljale pärast võistlust läks ummikute tõttu pikaks. Usaldasime Google't ja jõudsime mööda kõrvalteid kenasti kohale. Pool tunnikest jäi veel varuks :) Tagasi läbi Helsinki koju Finnairi ja Tallinkiga.
PS. 
